Arvutid ja paragrahvid

 Intellektuaalomand (IO) on teema, mis IT-maailmas aina teravamalt esile kerkib, eriti kui räägime sellest, kuidas seadused peaksid kaitsma loojaid, aga sageli hoopis pidurdavad arengut. Artiklis tuuakse välja, et IO hõlmab palju erinevaid aspekte – patente, autoriõigust, kaubamärke, litsentse – ja kuigi see peaks tagama, et loojad saavad oma töö eest tasu, on süsteem ajale jalgu jäänud. WIPO definitsiooni järgi katab IO loomingulised tulemused, nagu tarkvara, leiutised või kunst, ning annab loojatele ajutised ja territoriaalsed õigused. Näiteks patent kehtib 20 aastat, autoriõigus 70 aastat peale autori surma – aga kas see sobib tänapäeva kiiresti muutuvasse digimaailma?


Probleemid algavad sellest, et IO ei ole füüsiline vara, mida saab lihtsalt kaitsta. Piir ideede ja nende rakenduste vahel on hägune, mis tekitab vaidlusi ja võimaldab suurkorporatsioonidel süsteemi kuritarvitada. Artikkel toob näiteid: AT&T monopoliseeris patente kasutades kommunikatsioonitööstust ja lükkas raadio arengut edasi, General Electric ostis päevavalguslambi patendid, et hõõglampe edasi müüa, ja farmaatsiafirmad hoiavad ravimite hindu kõrgel. IT-s näeme USA-s patenteeritud absurdsusi, nagu hiire topeltklõps, mis näitab, kuidas patentidest on saanud pigem relv väikeste tegijate tõrjumiseks kui innovatsiooni edendaja.


Lisaks kritiseeritakse IO tähtaegu – 20 aastat on tehnoloogia jaoks liiga pikk aeg – ja territoriaalsust, mis jätab kaitse rahvusvahelisel tasandil nõrgaks, eriti kui riigid nagu Hiina lepingutest ei hooli. Artiklis rõhutatakse, et seadusandlus ei jõua tehnoloogia arengule järele ja puuduvad eksperdid, kes tunneksid nii õigust kui tehnikat. Tulemuseks on süsteem, mis soosib rikkaid ja jätab vaesemad riigid ning väiksemad tegijad tahaplaanile. Kaubamärk paistab siiski hästi töötavat, näiteks Apple’i või Microsofti puhul, kuna see kaitseb identiteeti ilma arengut takistamata. Kokkuvõttes tundub, et IO vajab värskendust, mis arvestaks digiajastu reaalsust ja looks tasakaalu loojate kaitse ning ühiskonna hüvangute vahel.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IT-maailm on täis innovatsiooni, kuid mitte iga leiutis ei osutu edukaks. Vaatleme kolme huvitavat tehnoloogilist lahendust: ühte, mis tõi kaasa revolutsiooni, teist, mis oli ajast liiga ees ja põrus, ning kolmandat, mille puhul on raske mõista, miks see üldse loodi. 1. Revolutsiooni toonud IT-lahendus: Internet Kui otsida tehnoloogiat, mis on kõige enam mõjutanud meie elu, siis vaevalt leidub midagi suuremat kui internet. 1969. aastal alustati USA-s ARPANETiga, mis kujunes välja tänaseks globaalseks internetiks. See tõi kaasa murrangu kommunikatsioonis, kaubanduses, hariduses ja igapäevaelus. E-kirjad, sotsiaalmeedia, e-kaubandus ja voogedastusplatvormid poleks ilma internetita võimalikud. Tänapäeval ei kujuta me elu ilma internetita ettegi. 2. Ajast ees olnud, kuid läbi kukkunud lahendus: Xerox Alto 1973. aastal tutvustas Xerox PARC maailma esimest arvutit, millel oli graafiline kasutajaliides, arvutihiir ja aknapõhine süsteem – Xerox Alto. See oli oma ajast meeletult ees, kuid ei jõ...
Lisateave

Kuidas traditsiooniline meedia uues meedias toimetab? ERR vs Postimees

  Kuidas traditsiooniline meedia uues meedias toimetab? ERR vs Postimees ERR – digimaailma oskaja ERR (ETV, Vikerraadio, err.ee) on traditsiooniliselt tugev ja kvaliteetne. Uues meedias särab ta samuti: veebileht uueneb kiirelt, sotsiaalmeedias (Facebook, Twitter/X) on nad aktiivsed ja RSS-voog toob uudised otse kätte. Nad on interaktiivsed, kättesaadavad igal seadmel ja oskavad sisu eri publikule kohandada. ERR kasutab digivõimalusi nutikalt, et oma tugevusi veelgi tõsta. Postimees – veebis kahvatum Postimees paistab trükis silma sügavusega, aga veebis (postimees.ee) jääb lahjaks. Maksumüür piirab juurdepääsu, sotsiaalmeedias on nad pigem passiivsed ja tihti näeb klikipeibutisi, mis kvaliteeti alla toovad. Digis ei kanna nad oma trükiväärikust täielikult edasi. Kokkuvõte ERR kohaneb uue meediaga sujuvalt, Postimees aga otsib veel oma kohta.
Lisateave

E-ITSPEA 8: IT Professionaalsus

  Professionaalsuse defineerimine on keeruline nii üldiselt kui ka IT-valdkonnas, kuna see sõltub kontekstist, ajast ja kohast. Tekstid toovad esile, et professionaalsust ei saa mõõta pelgalt äriedu, raha ega tuntusega – näiteks Nõukogude Eesti ansambel „Suveniir“ teenis palju, kuid ei pruukinud olla „proff“ tänapäeva mõistes. Selle asemel kerkib esile kompetentsuse ja lisaväärtuse kombinatsioon: tipptasemel oskused, uuenduslikkus ja teadmiste jagamine, nagu kirurgide näites, kus kolmas arst paistab silma just nende omaduste tõttu. IT-s võiks see tähendada programmeerijat, kes mitte ainult ei valda oma ala, vaid arendab uusi lahendusi ja jagab neid kogukonnaga, sarnaselt Linus Torvaldsi või Richard Stallmaniga. Kuid kompetentsus üksi ei piisa. Tekstides rõhutatakse sotsiaalsete ja kommunikatiivsete oskuste tähtsust – „hull geenius“ võib olla tehniliselt briljantne, kuid räpane välimus või solvav käitumine (nt Linus Torvaldsi koodikommentaarid) võib tema professionaalsust kahandada...
Lisateave